&🇷 SUBTITLES - Israel/Palestine: Asking The Questions No One Else Will - Norman Finkelstein

Norman Gary Finkelstein (/ˈfɪŋkəlstiːn/ FING-kəl-steen; sündinud 8. detsembril 1953) on USA politoloog ja aktivist. Tema peamised uurimisvaldkonnad on holokausti poliitika ning Iisraeli-Palestiina konflikt. Finkelstein sündis New Yorgis juudi holokausti üleelanud vanematele. Ta on lõpetanud Binghamtoni ülikooli ja saanud doktorikraadi. politoloogias Princetoni ülikoolist. Ta on töötanud õppejõududena Brooklyni kolledžis, Rutgersi ülikoolis, Hunteri kolledžis, New Yorgi ülikoolis ja DePauli ülikoolis, kus ta oli aastatel 2001–2007 dotsent. 2006. aastal hääletasid DePauli ülikooli osakonnad ja kolledžikomisjonid Finkelsteinile ametiaja andmise poolt. . Avaldamata põhjustel ei võtnud ülikooli juhtkond teda ametisse ja ta teatas pärast ülikooliga kokkuleppele jõudmist oma tagasiastumisest.[1][2] . Varajane elu ja haridus Norman Finkelstein sündis 8. detsembril 1953 New Yorgis Harry ja Maryla (neiuna Husyt) Finkelsteini pojana.[7] Finkelsteini vanemad olid holokausti üle elanud juudid. Tema ema kasvas üles Varssavis ja elas üle Varssavi geto ja Majdaneki koonduslaagri. Tema isa oli ellujäänud nii Varssavi getos kui Auschwitzis.[8] Pärast sõda kohtusid nad Austrias Linzis ümberasustatud isikute laagris ja emigreerusid seejärel USA-sse, kus tema isast sai tehasetööline ja emast koduperenaine ja hiljem raamatupidaja. Finkelsteini ema oli tulihingeline patsifist. Tema mõlemad vanemad surid 1995. aastal.[9][Vaja on mittepeamist allikat] Finkelstein on oma vanemate kohta öelnud, et “nad nägid maailma läbi natside holokausti prisma. Nad olid igavesti võlgu Nõukogude Liidule (kellele nad omistasid natside lüüasaamist) ja seega olid nad kõik, kes olid nõukogudevastased. äärmiselt karm.“[10] Nad toetasid Nõukogude Liidu heakskiitu Iisraeli riigi loomisele, nagu väitis Andrei Andrejevitš Gromõko, kes ütles, et juudid on teeninud õiguse riigile, kuid arvasid, et Iisrael müüs oma hinge läänele ja “keeldus andmast mis tahes veoauto sellega.“[10] Finkelstein kasvas üles Borough Parkis, seejärel Mill Basinis, mõlemad New Yorgis Brooklynis[11], kus ta õppis James Madisoni keskkoolis.[12] Oma memuaarides meenutab ta, et ta samastub tugevalt pahameelega, mida tema ema, kes oli tunnistajaks Teise maailmasõja genotsiidi julmustele, tundis tapatalgu pärast, mille USA Vietnami sõjas korraldas. Üks lapsepõlvesõber meenutab, et tema ema “emotsionaalne investeering vasakpoolsetesse humanitaarabidesse piirneb hüsteeriaga“.[8] Ta sisendas [tema] nördimuse, mis ta tunnistab, et muutis ta Vietnami sõjast rääkides “kannatamatuks“ ja imbus temasse “püham kui sina“ suhtumine, mida ta nüüd kahetseb.[13] Kuid Finkelstein peab oma ema suhtumist – keeldumist jätta kõrvale moraalset nördimust, et eluga edasi minna – vooruseks. Seejärel mängis Noam Chomsky lugemine oma rolli selles, et ta õppis intellektuaalse rangusega rakendama moraalseid kirgi, mille ema talle pärandas.[13] Finkelstein lõpetas bakalaureuseõppe Binghamtoni ülikoolis New Yorgis 1974. aastal, pärast mida õppis 1979. aastal Pariisis École Pratique des Hautes Études.[7] Ta oli teismeeast peale tulihingeline maoist ja oli “täielikult muserdatud“ uudisest Nelja Gängi kohtuprotsessist 1976. aastal, mis viis ta otsusele, et teda on eksiteele viidud.[14] Ta oli tema sõnul kolm nädalat voodihaige.[15] Ta sai magistrikraadi politoloogias 1980. aastal ja doktorikraadi poliitikauuringutes Princetonis 1988. aastal. Ta on Phi Beta Kappa liige.[7] Tema doktoritöö käsitleb sionismi. Enne akadeemilise töö saamist töötas Finkelstein New Yorgis osalise tööajaga sotsiaaltöötajana, kelle teismelised olid väljalangenud.[16] Finkelsteini sõnul sai tema osalus Iisraeli-Palestiina konfliktis alguse 1982. aastal, kui ta koos käputäie teiste juutidega New Yorgis protesteeris Iisraeli sissetungi vastu Liibanoni. Ta hoidis käes silti: “See Varssavi getoülestõusu, Auschwitzi, Maijdeneki ellujäänute poeg ei vaiki: Iisraeli natsid – peatage holokaust Liibanonis!“[17][18] Esimese intifada ajal veetis ta alates 1988. aastast igal suvel Läänekaldal Palestiina perede külalisena Hebronis ja Beit Sahouris,[19] kus ta õpetas kohalikus koolis inglise keelt. Finkelstein kirjutas, et fakt, et ta oli juut, ei häirinud enamikku palestiinlasi: “Tüüpiline reaktsioon oli ükskõiksus. Shebabile oli edastatud sõna, et minuga on kõik korras ja üldiselt jäi asi sinnapaika.“[20] jutustas oma intifada kogemused oma 1996. aasta raamatus The Rise and Fall of Palestine.